Great Minds Think Alike

Või noh, otsustage ise:

"Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et europarlamenti pääsenud Indrek Tarand on rehepapp selle kõige ehtsamal kujul – pealehakkaja ja värvikas avantürist, kes ka Vanapaganal naha üle kõrvade tõmbab."

Artiklit saate lugeda SIIT ja Pentagoni lugu SIIT

Mähaturundus

Üldiselt on nii, et kui plaanitsetakse Lõuna-Eesti metsade vahele puhkama ja sööma minekut, on just šašlõkihimulised khakivärvi laigulistes pükstes õllesõbrad need, kellest sääsed, parmud ja puugid korraliku kõhutäie saavad. Ja puhkajale jääb vaid telkimisest tulenev vältimatu seljavalu.

Aga ajad, kallid Pentagoni blogi lugejad, on muutunud. Sealsamas Otepää ligida Mäha külas tegutseb Tammuri talurestoran, mis täiesti uskumatul kombel on käivitanud suurepärase alternatiivturunduse kampaania. Meetoditeks peamiselt word of mouth ja viral.

Nimelt on Tammuri peremees suuremat sorti gurmaan, kes stiilselt renoveeritud talukompleksis üllatab külalisi hautatud naeri ja mulgipudru asemel parimate leidudega Euroopa ja Continental köögist. Nii saime möödunud reedel nautida seal röstitud kreeka pähklitega peedisuppi, pardirinda foie gras'ga ning rabarberi-Crème brûlée'd.


Eriliseks teeb asja see, et broneering tuleb teha soovitavalt mitu nädalat ette ning fikseeritud menüüd ei ole. Peremees kokkab, mida heaks arvab. Ja ilma etteteatamata teid uksest sisse ei lasta. Samuti on Tammuri talu nii hästi ära peidetud, et selle üles leidmiseks peavad skaudipaberid taskus olema. Ei ühtegi viita ning ka TomTom XL GPS tõstis lõpuks alistuvalt käpad. Ühesõnaga - korralik nišiteenus.

Nende turundus baseerub aga marketingiguru Seth Godini printsiibil, et turunduskommunikatsiooni juures on kõige tähtsamaks ülitugev ja selgesti eristatav pretensioonikas toode/teenus. Ja see on Tammuril enam kui olemas. Nii on jutud sellest veidrast kohast kulutulena liikuma hakanud. Kõigepealt toidugurmaanide ringkonnas, kust see omakorda on lekkinud üha sagedamini ka ajakirjandusse. Tulemuseks on see, et Tallinna vanalinna restoranid võivad Tammuri populaarsusest vaid und näha.


Seth Godin

Illusion

Räägime veel veidi tänavakunstist, mis täienab Pentagoni sissekannet põrandakleepsude osas. Nimelt eksisteerib maailma 6 miljardi elaniku hulgas seltsimees Julian Beever, kes tegeleb 3D kujutiste maapinnale joonistamisega.

Juliani tööd on ahhetamapanevalt realistlikud. BTL selle kõige paremas mõistes, kusjuures veel vahukoore ja maasikatega.

Siin siis mõned tema tööd:

Haamer tegutseb

Pildil olev sell pole keegi muu kui (kuri)kuulus MC Hammer, kelle "Can't Touch This" on iga 90-ndatel diskopalavikku põdenud inimesel peas vasardamas.

Härra Haamer on laia kaliibriga vana, kuna tippajal oli tal 12M USD maksev maja, Boeing 727, kaks helikopterit ning palgal 300 inimest, kelle ühe kuu palgafond oli 500 000 USD. Koos talendi ammendumisega suurejooneline paugutamine ka lõppes.

"You can take the boy out of the 'hood but you can't take the 'hood out of the boy". Niisiis on MC Hammer julge mees edasi ning promob oma uut telesaadet Hammertime, mis jookseb A&E TV's, väga laheda Flash Mobiga.

Video on üles laetud 4. juunil ning käesolevaks hetkeks kogunud ca. 800 000 vaatamist. Not bad, not bad at all.

Hole In One

Kas teie olete kaubanduskeskuses tiirutades oma kinganinaga järjekordse topaka ja maotu põrandakleepsu üles rullunud ääre taha komistanud või lohistan mina ise liialt oma jalgu...

Igatahes on Eestis seninähtud põrandakleepsud jamad. Sedasama ei saa öelda aga Rootsi Kuningliku Ooperiteatri kohta, kus nende mängitavat Orphée'd promotakse väga intrigeeriva ja huvitekitava lahendusega. 3D :)

Wizard Merlin

Värskendav võluritolmune sõõm BTL-õhku Halloweeni ajal Guatemalast. Sõnum on lihtne - "Kui jood, ära sõida".

Minu meelest võib sellist lahendust kasutada ka aastaringselt, kuna need vastassugupoole esindajad, kellega eelmisel pummelungiõhtul tutvust on sobitatud, sarnanevad kaine pilguga vaadates pahatihti just samasugustele nõidadele, mida lahenduses kasutatud on.

Isalt pojale

Nii, valimised on läbi ja emotsioonid on tulised. Aga kuna Pentagon peab BTL-blogi, siis tulemusi me siin lahkama ei hakka.

Vaatame hoopis, millise kampaaniaga sai hakkama Indrek Tarand, kelle kärehäälne paps siiani Brüsselis pikutanud on.

Tarand kogus esmaste andmete kohaselt üle 100 000 hääle. Mis on selle edu taga?

1) Selgelt sõnastatud platvorm. Mis sest, et sisutühi.

"Ei kinnistele nimekirjadele"
"Vali noort ja teravmeelset inimest, kes suudaks teha korralikku lobbytööd"
"Hoian tavalist inimest Euro-asjaga kursis"

Ehk et Tarand positsioneeris end kui Kaval-Antsu, inimest Eesti rahva seast, kes Vanapaganale (Euroliit ja parteid) korraliku ketuka annab. Nii et protestihääled on purgis.

2) Meediasuhtlus

Tarandil on kompromissitu ja teotahtelise inimese imago. Ütleb teravalt (ja läbilõikava nasaalse häälega) ja on valmis oma seisukohti kaitsma, mida parteitu staatus mõnusalt ka võimaldab.

Selles stiilis paugutas Tarand valmis oma kampaaniaklipi, mida näidati ka CC Plazas:



Samuti ei jätnud härra kasutamata võimalust korraldada kõrgelennuline mürgel K-Team'i valimisinkubaatoris, kuhu võttis kaasa ka ajakirjanikud (loe asja kohta SIIT)

Ilmselgelt müdistab Tarand ka Twitteris. Niisiis pole imestada, et uus protestimeelne põlvkond, kes sellise agressiivse ja otsekohese kommunikatsiooniga kaasa läheb, Tarandi e-hääletusel liidriks vedas.

Kokkuvõtteks: uskuge või mitte, aga see ongi hea turunduse võti: lühike ja selge, ilma "aga'deta" sõnum ning selle viimine oma tarbijani (või siis valijani) viisil, millele see kõige vastuvõtlikum on. Nii meediakanalite kui kommunikatsiooniretoorika näol.