Isalt pojale

Nii, valimised on läbi ja emotsioonid on tulised. Aga kuna Pentagon peab BTL-blogi, siis tulemusi me siin lahkama ei hakka.

Vaatame hoopis, millise kampaaniaga sai hakkama Indrek Tarand, kelle kärehäälne paps siiani Brüsselis pikutanud on.

Tarand kogus esmaste andmete kohaselt üle 100 000 hääle. Mis on selle edu taga?

1) Selgelt sõnastatud platvorm. Mis sest, et sisutühi.

"Ei kinnistele nimekirjadele"
"Vali noort ja teravmeelset inimest, kes suudaks teha korralikku lobbytööd"
"Hoian tavalist inimest Euro-asjaga kursis"

Ehk et Tarand positsioneeris end kui Kaval-Antsu, inimest Eesti rahva seast, kes Vanapaganale (Euroliit ja parteid) korraliku ketuka annab. Nii et protestihääled on purgis.

2) Meediasuhtlus

Tarandil on kompromissitu ja teotahtelise inimese imago. Ütleb teravalt (ja läbilõikava nasaalse häälega) ja on valmis oma seisukohti kaitsma, mida parteitu staatus mõnusalt ka võimaldab.

Selles stiilis paugutas Tarand valmis oma kampaaniaklipi, mida näidati ka CC Plazas:



Samuti ei jätnud härra kasutamata võimalust korraldada kõrgelennuline mürgel K-Team'i valimisinkubaatoris, kuhu võttis kaasa ka ajakirjanikud (loe asja kohta SIIT)

Ilmselgelt müdistab Tarand ka Twitteris. Niisiis pole imestada, et uus protestimeelne põlvkond, kes sellise agressiivse ja otsekohese kommunikatsiooniga kaasa läheb, Tarandi e-hääletusel liidriks vedas.

Kokkuvõtteks: uskuge või mitte, aga see ongi hea turunduse võti: lühike ja selge, ilma "aga'deta" sõnum ning selle viimine oma tarbijani (või siis valijani) viisil, millele see kõige vastuvõtlikum on. Nii meediakanalite kui kommunikatsiooniretoorika näol.